Mitmekihiline katus vs membraankatus – milles seisneb veekindluse erinevus?
- Mar 12
- 2 min read
Lamekatused muutusid linnapildis tavaliseks 1920. aastatel koos funktsionalistliku arhitektuuri levikuga. Bauhausi koolkonna arhitektid, nagu näiteks Walter Gropius, Le Corbusier ja Alvar Aalto, kasutasid lamekatuseid modernse arhitektuuri ühe tunnusena.

Tegelikult hakati built-up katuseid (BUR) kasutama juba varem, 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Esialgu leidsid need kasutust peamiselt lao- ja tööstushoonetes.
Mis on BUR (built-up roof) katus?
Tüüpiline built-up katus koosneb mitmest kihist. Alt üles liikudes on need tavaliselt:
kandev aluspind (betoon, puit või metallprofiil)
aurutõke (bituumenpapp)
soojustus (nt mineraalvill, PIR, EPS, tsementlaastplaat, liiv või tuhaplokk)
armeeritud bituumenikihid (2–5 kihti)
pealiskiht (kuum bituumen koos kruusa või mineraalse pinnakattega)
Just see, et katus koosneb mitmest omavahel seotud kihist, tagab süsteemi suure veakindluse. Ühe kihi kahjustus ei tähenda automaatselt leket.

BUR-katuse eelised
Nõukogude ajal oli BUR katus paneelelamute laialdase ehitamise tõttu üks kõige levinumaid katuse lahendusi.
Nagu tolle ajastu ehituses sageli juhtus, kõikus paigalduskvaliteet väga palju. Tänapäeva uusehituses kohtab klassikalist BUR lahendust harvem, kuid seda kasutatakse endiselt:
suurtes tööstushoonetes
ajalooliste hoonete renoveerimisel
BUR katuste eeliseks on:
pikk eluiga
mehaaniline tugevus
hea tulekindlus
veepidavus väiksemate vigastuste korral

BUR katuse puudused
Sellisel süsteemil on ka puudusi.
Mitmekihiline bituumenist katus:
kaalub rohkem
paigaldamine on aeganõudvam
nõuab rohkem käsitööd
bituumeni kuumutamine võib olla tuleohtlik
Samas on BUR katuseid suhteliselt lihtne parandada ja uuendada. Uue kihi saab lihtsalt olemasoleva katte peale paigaldada.
PVC rullmaterjal tõi turule lihtsuse
20. sajandi keskpaigas hakkasid laiemalt levima rullmaterjalid, eriti PVC-põhised katusekatted.
Erinevalt BUR süsteemist ei seota neid tavaliselt katuse aluspinnaga liimi abil. Kattematerjal kinnitatakse üksikutest punktidest ning rullid keevitatakse servapidi kokku, moodustades ühtse membraani.
Nii moodustub kogu katuse ulatuses iseseisev polümeermembraan.
Selle lahenduse peamine konstruktsiooniline nõrkus seisneb selles, et väiksemgi mehaaniline defekt võib põhjustada kogu katusepinna, sealhulgas soojustuse, märgumise ning kaasa tuua suurema remondi.
Artikkel põhineb Ehitusuudiste portaalis ilmunud Jüri Liivi ja Siim Ranniku artiklil „PVC või bituumen – kumb valida?“. Tekst on Eneresti kodulehe jaoks toimetatud versioon.



